So you think you’ve found the one
And she knows just how you feel
And you say that she’s for real and she’s fun
Well, that’s all well and good
That’s just the way it should be
To understand and be understood is to be free
So I think that you should go
Go on ahead
Take her in your arms and be wed
Go go go go you restless soul, you’re going to find it
Go go go go you restless soul, you’re going to find it
Yes, life’s a bowl of cranberries
You can have as many as you can carry
And someone once said that life is like a cow
But I don’t know how that applies
But anyhow here we are all on this planet
Taking everything for granted
But I think you’ve caught on to something
Don’t let go
Go go go go you restless soul, you’re going to find it
Go go go go you restless soul, you’re going to find it
Oh, yes you did, you found it
Oh, yes you did, you found it
Oh, yes you did, you found it.

nad on mehed ja abielus.

The Mind of the Married Man

Ainult kaks hooaega. Üks vaid jõudis DVD’le. Päris korralik seriaal tänapäeva abielust. Just mehe vaatenurgast.

Ma olen tavaline. Nii vist ei saa öelda.
Ei, nii me ei taha öelda.
Kuigi tavaline olla on see kõige kergem.
Eriline? Teistmoodi?
Jah, ma mäletan kuidas üks ebakaine tütarlaps mulle ühes klubis kord ütles “you’re different”.
Ma ütlesin “No shit.”

Muidugi oma mõtetes.
Olin seda nii palju juba kuulnud, et halb hakkas.

Ma ei tahtnud olla teistmoodi.

Ma nägin sind eile öösel unes. Me rääkisime põgusalt. Sõbrlikult. Hea oli. Palju aega on möödas meie viimasest kohtumisest. Vist juba aastat kolm või rohkem. Ma tunnen ikka veel midagi. Me unekohtumisel olid sa sõbralik ja mitte üldse pahane. Sa lasid mul teiega kaasas jõlkuda. Ega te suurt midagi teinud. Niisama seltskond ja jutud vaiksed. Sul olid ilusad sõbrad. Sellised stiilsed, moekad. Kõik kitsate paksude prillidega. Ühel tüdrukul oli see suurte silmadega wolksi buss. Sõitsime kusagile. Kohtusin ka sinu vanavanematega. Kôik oli sama. Nagu polekski ära olnud. Ainult, et ma ise nagu kohal polnudki. Minuga küll räägiti, kuid vähe. Kohati mul tundus, et olen lihtsalt vaatleja. Nagu kõik mind ei näinudki. Arvan, et mulle anti võimalus. Võimalus veel kord näha seda filmi. Elu, kui filmi. Sest see kõik on olnud kunagi. Ja see oli väga ilus.
Aga võib-olla on see nii igal öösel, aga ma lihtsalt ei mäleta enam hommikul.

Mulle helistati sel ööl. Ja päris reaalselt. Ja kohe mitu korda. Küsiti lahendust. Ma olin nii uimane ja alles me unes. Kell oli vist kusagil 3:30 vms, kui esimene kõne tuli. Ma üritasin end unest reaalsusesse tuua. Üritasin nii väga kuulata hoolega ja lahendust pakkuda. See oli raske. Võtsin ka paberi ja pliiatsi appi. Raske oli keskenduda. Ma olin just pool kaks magama läinud ja päris sügavalt juba unes sees. Viimane kõne tuli 4:20. Hommikul vaatasin. Kummaline on see, et mäletan rohkem unenägu, kui seda reaalset õiset telefonikõnet.

Ja ärgata oli väga raske. Väljas sadas vihma, mis tegi hommiku tunded veel sügavamaks ja salapärasemaks. Sõitsin rongis mõtetega sinust.
Ohh jumal küll, mida inimene kõik kokku ei mõtle ja tunne.

Ma armastasin sind.

Alustuseks siis video ‘Daniel Johnston Dublinis, aastal 2008.’ Pühapäeval 26 Juulil Whelan’si pubis. Lõpus on sama lugu aastast 2007. Ka tema Dublini kontserdilt.
Kuidas seekord tal läks? Ma usun, et hästi. Ta tundub vanem. Ise pilli suurt ei mänginud. Hääl oli rohkem väsinud. Ta tundus väsinud. Ainult esimesed kaks lugu mängis ta ise oma low-fi heliga kitarril. Seejärel jooksis lava taha ja tuli tagasi koos bändiga. Publik oli ka natuke tagasihoidlik seekord. Aga kokkuvõttes jäin ma rahule. See mees on kirjutanud väga ilusaid lugusid. Ilusaid lugusid üksindusest, igatsusest, armastusest. Ta teab. Ta on tundnud. Austan. Ta muusika räägib minuga.

I was lazy on my lazy way
Didn’t have much to say
Along came a girl like a spider
Looking pretty – to be admired

As if it would really matter
All the world on a silver platter
So many think that way these days
But I always hope things would turn out okay

Forever.
Love enchanted
Forever
Love will do it to ya
Haunt you like a ghost
It really is the most
It’ll have you charmed

Couldn’t have known the danger there
And everyone was just a stranger
Though the Good Book would guide me through
I always thought a lot of you

I was lost in the discount bin
Listening to the tired philosophers
Who never quite made it some how
Talked to, lied to
But still true, still true

Forever.
Love enchanted
Forever
Love will wash your brain
Haunt you like a ghost
It really is the most
It’ll make you craze

Though I know I won’t resign
It was just like Christmas time
As the crowd would cheer me on
I knew the face of death – smiling back

Would you follow me anywhere
Are you entertained by deep despair
Have you on the edge of your chair?
Wondering what loves sorrow got you there?

Forever.
Love enchanted
Forever
Love is out to get ya
Haunt you like a ghost
It really is the most
It’ll have you stung

An Evening with Daniel Johnston and friends
(backing players and support acts: Mark Linkous (Sparklehorse), Scout Niblett, Norman Blake (Teenage Fanclub), Jad Fair (Half Japanese) and James McNew (Yo La Tengo))

27.07.2008 @ Whelan’s, Dublin