Buss ootas poole tee peal teist juhti. Muutusin kärsituks. Kui linnas lõpuks maha sain, siis kukkusin jooksma. Vaatasin minuteid…kurat, 6 minutit veel. Ma vist ei jookse seda maad maha koos oma asjadega seljas siin.  Haarasin tänavalt takso ja 2 minuti pärast olin jaamas. Ütlesin talle, et kui kahekümnesest kümpa tagasi annab, siis ma olen rahul. Ta oli ka rahul. Jõudsin siis vist minutiga pileti osta ja 3 minutit varem rongile. Ma maksin 10 euri kahe minuti sõidu eest, et saaks tund aega rohkem kodus olla sain. See oli seda väärt. 

See on jah üks ‘printscreen’ Postimehe lehest. Ma usun, et Postimehes töötavad musta huumoriga vennad. Või hoopis väga kõvad suitsumehed.

See FSOL viis mind kogemata rändama.
Aga tagasi ajas rännata tegelikult ei tohi.
Aga vahel ma ikka salaja.
See kõik oli siis, kui dollar oli 17,29 krooni……..

Ma tulen selle juurde veel kunagi tagasi.

Salaja.

FSOL - Cascade

Ma vaatasin eile üht väga head seriaali. Ja siis, kui see FSOL - Cascade seal taustaks tuli, siis läks seest ikka väga soojaks.
Ma vaatasin kommentaare selle video all täna ja üks neist oli:

“FSOL in a class of their own. Untouchable. Wish i could thank them for what they’ve created. Their music has helped me.”

Ei ole midagi lisada. Täpselt nii ongi. Sama siin. Sama siin.

Ma mäletan seda väga, kui omale nende “Lifeforms” albumi sain. Ma tihti jätsin ühe neist (karbis 2xCD) mängima omale ööseks. Hea oli selle saatel magama minna ja aeg-ajalt öösel üles ärgata ja siis jälle uinuda. Mulle meeldis mõelda, et see muusika suunas mu unenägusid. Ma usun, et suunaski. Siiamaani usun seda. Siis ma ikka päris tihti unes lendasin. Väga kaugele ja väga lähedale. Vapustav.

FSOL - Glass

Silje Nergaard song - Be still my heart

Ma kuulsin seda lugu üks õhtu oma klappidest, kui olin just kuhugi teel. Ja sisemusse tuli magus nukrus. Igatsen seda nukrust. Igatsen seda igatsust. Seda üksindust, kus suudad olla nii sügaval endas, et tunned. Nii palju rohkem.

Ma jõin end täna veidi melanhoolseks. Ehk suutsin veidi, kuid ei usu. Mul pole ammu olnud aega iseendale. Samuti pole ma ammu olnud nii melanhoolne. Aega pole olnud. Nii vajan seda üksindust. Seda ise olemist. Oma enda maailmas. Minu muusika ja fimidega. Nii palju on vaatamata kuulamata. Las see viski olla täna minus… Rahu….

Kuula veel seda lugu. See on ilus.

Tööl läheb hästi. Ma arvan.

Mu võileib ei tulnud täna. Meil on nii, et iga hommik enne kella kümmet peab tellimuse sisestama. Muidu jääd ilma. Ma ei tea siiani, kas selle eest peab maksma. Kui ma olin kõrvalmajas paar nädalat, siis seal polnud näha toidu maksumust( Neti kaudu käib tellimus .) Siin aga on. Ei tea veel. Kas maksab firma või mitte. Ei tea. Eks paistab. Mu võileib tuli hiljem. Pärast seda, kui ma emaili neile saatsin. Nad telefonile ei vastanud. Helistasin paar korda. Nad ütlesid, et mu võieib, oli üle kasti ääre lennanud ja ‘delivery man’ märkas seda alles hijem. Sõin lõunaks ühe paki sibula ja juustu krõpsu + mingi ‘nutrial bar’ vist. Kell pool kolm oli võileib külmkapis.

System 7 - Freedom Fighters

See lugu on mu noorusest. Mulle väga meeldis see. Eriti see kitarri koht. Minutil 2:01. Vaata. Kuula. Ehk kuuled.

Hommikuti ma tavaliselt teen ühe suitsu enne tööle minekut. Jään jätkuvat viis minutit hiljaks ja lahkun umbes samal ajal. St. viis minutit varem. Rong sõidab nii. Mulle meeldivad rongid. Mängin tetrist peale ajalehte. Mu rekord on üle üheksasaja.
Hetkel teen mingeid käsiraamatuid või siis juhiseid, kuidas mingit programmi kasutada. Täna viskas päris katuse kokku. Viimased kaks tundi vist ekslesin nende ‘printscreen’ide’ ja tekstide vahel. Ei suutnud enam. Lubasin eile, et kolmapäevaks on valmis. Siis veel nädal ja lendan Inglismaale - Birminghami. Ei tea veel, kus see on. Kusagil UK keskel ehk. Olen mingilt kaardilt vist näinud. Detsembris lendan uuesti. Ja jõuludeks koju mitte. Seekord mitte.

Sain täna alles teada, et esmaspäev on “bank holiday”, mis tähendab siis riiklikult vaba päeva. Ja seda ka sain teada hoopis sõbra käest.

Igatsen koju. Nii igatsen. Oma tühja korterisse. Ma sätiks seal kõik asjad nii.. ja teeks aeg-ajalt rõdul salaja vaikselt suitsu. Kuigi olen lubanud maha jätta.

Varsti räägime jälle.

Ilusaid unenägusid.

Ma pean siis nüüd järgmine nädal ühe programmi kasutamise selgeks õppima ja siis kusagil nädala pärast seda teistele õpetama. No ega seal midagi keerulist pole, aga ajaga  läheb kiireks. Pean mingid presentatsiooni materjalid kokku ajama ja ennast ette valmistama. Kusjuures ma pole kunagi niimoodi rahvast koolitanud. Ma natuke vahel päevas paar korda mõtlen sellele. Aga ega ma suurt muretsema hakka, sest see lihtsalt ei aita. On vaja see asi endale selgeks teha, hirm maha suruda ja lavale ronida. No mis lava see nüüd…aga ikkagi paarkümmend inimest. Edasi siis läheb veel kümme päeva ja uus süsteem läheb tööle. Ma sain aru, et ma pean siis nagu support olema. Et ma pidavat esimene mees olema toru otsas, kellele helistatakse. Ok. Kõlab hirmutavalt. Aga midagi pole teha. Peab ära tegema. Ja nüüd ma õpin selle programmi tagapoolt. Kardan, et ka selles osas pean ma selge olema. Ja lisaks on mu tulevik ikka kuradi kahtlane. Et nagu keegi ei räägi midagi ja ega siin polegi hetkel rääkida. Tööd on vaja teha ja õppida. Tuleb see, mis tulema peab. Enamasti tuleb ikka hea. Mäletad ju, et “good guys get good girls.” Ma arvan, et “Good guys get good jobs too”.