Ja jälle on üks nädal möödas. Särgid pessu ja edasi puule kuivama.Lugesin hommikul horoskoopi. Nii hea oli. Ja ma ei teinudki täna suurt midagi. Ütlesin kõigile vaid, et läks hästi. Avasin oma mailboxi. Lugesin ja kustutasin kirju. Käisin korra ühe pisikesel koosolekul ja vanas töökohas naeratamas ja ihtsalt vaatlemas. Täna oli rahulik päev. Aga ma olin ikka väsinud ka. Jõudsin eile koju nii natukene enne südaööd.Inglismaal läks hästi. Ühendus oli olemas. Lavahirmu polnud ja kontakt rahvaga oli olemas. Küsimusi tuli. Enamusele oskasin vastata.Pärast treeningut jalutasin nii neli tundi linnas. Birmingham on suur linn. Kuigi ma kuhugi suurt ei jõudnud. Poole ajast jalutasin mänguasjade poes. Lapsepõlve värk. Nüüdsel ajal on kõik nii huvitav, ilus ja särav.Ma ostsin ainult neli asja oma pisikeselt reisilt. Ühe imepisikese üleskeeratava roboti ja miniatuurse vesivärvide komplekti. Teel sinna veel ühe raamatu ja DVD. Lihtne.Teel tagasi, lennujaamas, muutusin ma pisut tusaseks. Ma ladusin kõik oma asjad ilusasti lennujaama põrandale maha. See mida polnud oli pass. Käisin veel kord läbi iga raamatu ja ajakirja. Sahmisin paberitega, kotti raputasin ja kammisin läbi kõik taskud. Ei midagi. Passi pole.Käsin Ryanairi leti juures, et “vabandage, mul siin on-line chek-in ja sellel boarding kaardil kirjas pass. Kas ma ID kaardiga võin ka lennata. Kas selle paberi peab ringi tegema” Noor tädi vaatas mu kaarti ja ütes pead vangutades, et “sellega küll ei saa.” Ma raiusin kohe julgelt, et see on Eesti ID kaart ja euroopas see kehtib. Tädi võttis kaardi ja läks taha ruumi. Hetke pärat naases viisaka näoga ja ütes ei ole probeeme. Ok. Tore. Edasi tuli piiriületus. Olin päris higine ja ikka veel tusane. Pisut. Piirivave ütles, et kõik mu hambapastad, vahud ja kreemid tuleb kilkotti panna. žiletiteri olla ei tohi. Ajasin siis kõik asjad ilusasti kilekotti. Viskain kõik ülemõõdulised ja keelatud asjad minema. Siis tuli lisaks veel ära võtta püksirihm, kasti visata pintsak ja jalast kingad. Õnneks mitte minema. Edasi jalutasin ma läbi värva, et piiripolitseinik saaks mind läbi kombata. Ma selleks ajaks olin juba jälle suht endast väljas. Kõik mis ma tahtsin, oli minna koju. Ma tean küll lennujaama reegleid ja kõike. Aga koju tahaks ikka väärikalt minna. Mitte nagu mingi vang või kurjategija. Kas sellega oli kõik lõppenud. Ei. Selles lennujaama terminalis oli ekraanidel ilusasti kõik lennud kirjas. Aga kust värvast lennukile saab, seda mitte. Hea, et ikka oli ära märgitud, et värav avatakse tunni aja pärast. Lisaks oli ekraani äärele pandud kleepekas, et selles terminalis keegi raadio kaudu lendusid ei teata. Et jälgige palun ekraani. Ekraan aga ütles, et lennuk lendab välja 21:25 ja värav avatakse see ja see kell. Eks see üks vaeste terminal oli. Enne lennukisse sisenemist ütles Ryanairi onu kõva, selge ja pisut karmi häälega, et kõik teie läptopid käekotid jms peavad moodustama ühe koti. Mille peale ma arvuti kotti hakkasin oma seljakotti toppima. Ei tahtnud nagu mahtuda. Võtsin siis ilusasti kõik asjad kotist välja ja ladusin lennujaama põrandale. Kuidagi ettevaatikult, hinge kinni hoides, sain ma luku kinni. Palusin kõigevägevamat, et see lukk lahti ei hüppaks ja toppisin oma asjad ilusasti organiseeritult koti teise sahtisse tagasi. Mütsi panin pähe ja salli sidusin koti külge. Ja lennukisse ma sisenesin. Üks küsimus tekkis värvi suhtes. Kollane. Miks kollane. Selle Ryanairi lennuki peatoed olid värvitud kollaseks. Selliselt pisut ähvardavalt. Et sa ikka teaksid mis firmaga sa lendad ja et see kogu lennu ajal sul ikka meeles püsiks. Kollane oli ohu märk. Ma sulgesin silmad ja lasin end muusikal taeva viia. Ja siis koputas onu mulle õlale, et klapid peast ja makk kinni. Me hakkame maanduma. Olime tagasi koju jõudmas. Koju, kuhu ma nii tahtsin jõuda.Ps. Passi leidsin enne piirikontrolli Dublinis. See oli pintsaku sisemises taskus. Nüüd sammusin rõõmsal kindlal sammul  kingad jalas üle piiri takso järjekorda.