Ma magasin sel pühapäeva hommikul 12′ni. Uni polnud ammu olnud nii magus. Olen kaua ära olnud.

Hakkan vaikselt tundma end jälle inimesena. — jäin siia nüüd toppama. Mu eesti keel on vist pisut sassis. Proovime uuesti.

Hakkan vaikselt end tundma jälle inimesena.

Hakkan end jälle vaikselt….

Hakkan end vaikselt jälle inimesena tundma.

Ma arvan, et meil on probleem.

Ma päris tihit mõtlen kas see või too on ikka eesti keelne sõna. Ükskord mõtlesin, et kas sõna ‘pirn’ on sama mis ‘bulb’ ingise keeles. Pirn? see on ju see, mis puu otsas kasvab. Sõna ‘pirn’ kõlas kuidagi kummaliselt. ‘Pirn põles läbi’. Ma ütleks pigem, et ‘lamp põles läbi’. Ma arvan, et see kaugel teises keskonnas viibimine rikub me eesti keele ära. Juba mu lauseehitus on vist täiesti katastroofiline. Kunagi sai end sellega lohutatud, et kuna ma palju sahtlisse kirjutan, siis ei tohiks ma keelt ju kaotada. Eestlastega suhtleme. Kõik peaks olema ju korras. Aga kas ikka on?

Eelmine nädal sai selgeks, et tagasi hotelli ma enam ei lähe. Mul on nüüd uus töökoht. Positsioon on paigas. Ma usun, et saab huvitav olema. See ongi peamine - et oleks huvitav.

Mul on vahel tunne, et tagasiminekuks peab ikka tõsiselt vaeva nägema. Peab vaeva nägema, et end siit lahti murda. See ei saa olema kerge. Ja iga aasta mis siin tiksub, kinnistab meid aina rohkem selle maa külge. Iirimaa on väga ilus maa. Kõikide oma veidrustega. Ma vahel Eesti uudiseid lugedes mõtlen, et mitte iialgi. See on vist halb märk. See on vist väga halb märk.

Käisin hotelli rahvaga neljapäeval väljas. Sõitsime ühte pubisse mägedes. Tore oli. Vahva pidu oli. Nii nagu vanasti. Vanasti oli vist juba aastaid tagasi. Siis, kui ma alustasin. Need peod olid, kui klassiõhtud, mis kunagi pidamata jäid. Sellised, kus me kõik end ühtsena tunneme. Ja kõik räägivad kõigiga. Naervad koos. Hoiavad kätest. Hoiavad ümbert. See on ilus. Voodisse jõudsin kell 4.

……..

Aga nüüd lähen ma magama. Õnneks pole kell neli.

Ilusaid unenägusid.

 TRAILER