Kui nüüd tagasi vaadata aastale, siis ma oskan vaid rahule jääda. On olnud rõõmu ja on olnud valu. On inimesi võidetud enda poole ja inimesi kaotatud. On olnud raskeid hetki ja hetki, mis lendavad nii, et lenda vaid kaasa. Naudi. Kõike seda, millest koosneb elu.Saavutusi? Ma ei loe saavutusi. Iga hetk on väga tähtis. Iga minut ja sekund elatud elust. Nii kaua, kuni tunned aega endas ja oskad tunnetada hetki. Tihti hommikuti, kui ootan rongi, mõtlen see hetk ei kordu enam kunagi. Iga hommik on erinev. Ma katsun seda meelde jätta. Enda sisse jätta. Olen ka pilte teinud, aga see ei ole see. Kunagi hotelli köögis kuulsin kuidas vanem iiri naisterahvas ütles kellegile, et ära soovi oma elu ära. (Don’t wish your life away). Ta ütles seda kellegile, kes ootas tööpäeva lõppu, et siis saaks koju minna. See olevatki oma elu ära soovimine. Ma ei oska seda paremini tõlkida aga loodan, et saad aru. Samas tädi vingus kogu aeg erinevate asjade üle. Eks ma ise teen ka seda vahel. Ootan ootan, millal jälle kohtun kellegagi või siis millal see igav päev läbi saaks. Sest vahel on ka igavaid päevi. On. Ma tean, et vingun ise ka vahel natukene.. Üritan vähem.Mul on hea meel, et sain sel aastal kodus käia kolm korda. Kahju, et jõuludeks ei jõudnud. Ma sain uue töökoha ja pidin olema kohal. Kahju on sellest, et pidin lahkuma hotellist. Mulle nii meeldis seal. Eriti just inimesed. Ja kurat…….. ma töötasin selles hotellis rohkem kui neli aastat. Mul on kahju, et lahkusin nii ootamatult, tagauksest välja hiilides. Ma läksin nimelt ajutiselt korraks ära ja miski polnud kindel. Lihtsalt oli võimalus ühe uue osakonna loomise juures olla, inimesi välja õpetada ja õppida õppida õppida ise ka. Õppimine jätkub. Mul soovitati veel lisaks uuesti kooli minna. Eks näeb mis saab.Ja nüüd pean tunnistama, et pean hakkama oma sõnu sööma. Ei tule ma Eestisse tagasi nii pea. Niikaua, kuni mul töökoht uus ja huvitav on, ei tule ma tagasi. Olen nelja poole aasta jooksul töödanud 4 erineva ameti peal ja iga kord samm edasi saanud minna. Niikaua, kuni see jätkub, mind Eestimaal ei näe. Aga “never say never”, muidu peab hakkama jälle oma sõnu sööma. Ära saa valesti aru, armastan Eestimaad ja igatsen. Vahel nii väga, et see on nii valus valus. Samas tunnistan ka seda et mulle väga meeldib firma, kus töötan. Olen patrioot. Pean olema. Ma ei saa töötada firmas, millese ma ei usu.On veel paar asja, kus pean tunnistama meelte muutusi, aga hetkel ei taha ja ei julge. Usun, et inimene muutub. Paremaks ma mõtlen. Eelarvamused kaovad. Ma arvan. Nad räägivad, et need, kes on rohkem, kui viis aastat kodumaalt ära olnud enam tagasi ei kipu. Ma kardan, et neil on õigus. Aga ma tulen tagasi. Nii nagu kunagi ühes ETV saates noored ükskord vastasid, et “Mingis mõttes kindlasti”. Küsimus oli, et “Kas tulete kunagi kodukülla tagasi.” See on kurb, aga elu nõuab oma. Ja kritiikat siin pole vaja. Sest me ei tea paremini. See on meie parem tee hetkel ja seda me käime. Ära ole pahane. Ära ole kuri. See ei too meid tagasi vaid viib eemale rohkem. Ma soovin sulle ilusat vana aasta lõppu ja ikka pea püsti. Pea meeles, et kõige tähtsam on inimene. Kõige tähtsamad on su vanemad, lapsed, kallimad, sõbrad ja tuttavad. Kõik muu saad sa osta. Kui täna mitte, siis homme. Aga inimesi mitte. Neid tuleb hoida. Mul meenus üks Iiri pulm kirikus, kus pidime kõikidel kes me kõrval kätt suruma. Tehke seda täna. Ja ärge unustagem samal ajal silma vaadata. Ja kallistagem. Armastagem. Ilusat vana aasta lõppu sõbrad. Andrus

Nägin eile öösel unes, et ei teinud erialaeksamit ära ja kooli ei lõpeta. Ärkasin hirmuga.

––––––––––––

Täna öösel ärkasin meeletus kurbuses. Mu peas oli stseen filmist “Leaving Las Vegas”. See on see koht, ku Ben on elutoas ja Sera istub wc’s, uks on lahti, ja ta ütleb “ma olen nii väsinud üksi olemast.” Enne seda ütleb ta veel vist, et “Can’t you do just one thing for me. Just one fucking thing.” See oli Ben’ile, et ta läheks arsti juurde. Suurepärane film.

Ma tean täpselt mis toimub. Armastus.

Andrus, Dublin, Iirimaa

Andrus, Dublin, Iirimaa

Andrus, Dublin, Iirimaa

Andrus 

Ja ma ei räägi ******. Sellest lihtsalt ei räägita. Me räägime puudutusest.

Did you find your brother,…no…tell him to come home.
See on üks väga ilus film. See on üks väga ilus lause. Ütle talle, et ta tuleks koju. Koju. Vaatasin seda trailerit täna ja nutsin. Ma tahtsin nutta. Õnnest nutta. Ega palju ei tulnud aga paar pisarat ikka. Ma arvan, et ma olen hetkel õnnelikum mees maailmas. Nii ei ole ilus öelda. Seda ei taha inimesed kuulda. Rahvas tahab verd ja kannatusi. Ja naerda selle üle. Parastada. Aga ma tean, et on inimesi, kes nii ei mõtle. Ma olen neid näinud. Ma olen neid kuulnud ja nendest lugenud. Need inimesed on olemas. Ilusad inimesed on olemas. Kui neid ei oleks, siis polekski midagi. Poleks lootust. Lootus aga on just tänu ilusatele inimestele. Head inimesed on ilusad.

Nagu ma ütlesin - ma olen hetkel õnnelik. Nagu eelmistest kogemustest võin öelda - ärge muretsege, see läheb mööda. Aga hetkel olen ma õnnelik. Ja ma usun, et see ongi kõige tähtsam…see hetk on kõige tähtsam. Need hetked. Ma olen elus palju haiget saanud. Kes meist poleks? Ja üsna tihti on see tunne, et äkki ma enam iial ei tunne neid liblikaid kõhus ja hommikut, kus võin jalutada mööda vett ja lennata. Tunne on siis selline eriline. Sellistel erilistel hommikutel. Ja see, et need hommikud on kaduvad, teevad need hommikud eriti väärtuslikeks.
Enamasti on järgmisel hommikul hirm. Kõlab nõmedalt, aga ka mina kardan vahel, et mind on ära kasutatud. Ka mina kardan, et ehk oli see uni. Ehk see ei olegi reaalsus. Äkki oli ta peast segane või liiga purjus. Kuigi ei olnud. Ikka mõtled nii. Hirm on. Hirm on. Ja nauding on seda suurem. Nii suur, et värised. Ta küsib, miks sa värised. Ma vastan, et ei tea. Sa lihtsalt ei suuda uskuda. Et siin ta on. Ja ta vaatab sulle otse silma sisse. Ja sa naeratad. Kuigi sa ei naerata just tihti. Ma ei tea mis see on. Mulle meeldib mõelda, et see on märk õigest. Nii meeldib mõelda. Kas tead seda tunnet, kus tunned, et oled pärast pikka teekonda koju jõudnud. Heitnud voodisse ja näinud kõige ilusaimaid unenägusid. Tõesti puhanud oled ja ärgates õnnelik. Ma ei tea millega veel võrrelda. Aga koju jõudmisega ehk. Sisemise rahuga. Mis sest, et hirm on. Ehk hirm peabki olema. Alguses peab, ma mõtlen. Ja hiljem tuleb rahu. Ja rahu on kodu. Kodus on rahu. Koju jõudmine on rahu.

Olen nii päris mitu korda kirjutanud. Aga ma pean jälle kirjutama. Ma pean olema õnnelik ka vahel. Mitte, et ma kogu aeg nüüd õnnetu oleks…aga….pigem, et nendel hetkedel olen ma kohe päris päris õnnelik. Ma tean, et ma olen kohale jõudnud. Ma tean, et pärast kõiki neid aastaid ja inimesi, olen ma lõpuks koju jõudnud. Hetkeks. Ehk enamaks.

Mul on hetkel maailma parim töö ja maailma suurim tunne sees. Ma olen tänulik selle tunde eest.

Mu klappides mängis täna Tõnu Raadik - Rändur on teel. Ja ma tundsin, et tean, mida ta räägib.

“Ei pääse, kes päiksesse lendab
ta praginal süttib, kui pirg
kes kõiksuse sulatab endas
on hetkede hurmale hirm.”

———-

“Kes meeltult särab ja põleb
palangus pidevas
sel kustuda pole nii kõle
õhtus videvas

Mind võta ja värvideks pillu
õiselehe hangedes
oo mullased mälestuskillud
peab tõusma langedes”