Aasta lõpp alati kiire. Nii palju on üritusi ja inimesi. Kõikjal toimub midagi ja kogu aeg kutsutakse kuhugi. A ma pole sellega harjunud. Võib-olla hakkan väsima. Ma ei jõua. Viimase nädala jooksul on olnud kolm üritust, millest ma ainult ühest osa olen võtnud. Rohkem ei jõua. Tööst hetkel piisab. Detsember pidi mul puhkuse aeg ka olema. Aeg enda jaoks. Ja ühest asjast ei saa ma enam aru. Et miks peab kogu aeg edasi minema. Öösel kell pool kolm hakkab osa rahvast nihelema, et vaja edasi minna. Kuhu edasi. Oleme siin. Siin on meil hea. Kas meil on siin halb, et peab ära minema? Et peab edasi minema? Miks? Kuhu te tahate minna?

Ma ei hakka vinguma ja virisema jõulude üle. Mulle meeldivad jõulud. Jõulud ei ole kommerts. Ei ole, kui sa ise seda ei taha. Ei pea laskma ennast mõjutada. Ma liigun kesklinnas suht harva ja ei näe seda shoppamist jõulumuusika saatel. Sattusin Birminghamis jõulu-turule. See oli lahe. Kuidagi meenutas see Tallinna Vanalinna turgu. Ainult, et oli kordi kordi suurem ja uhkem. See oli lahe. Igasugu vanu mänguasju oli seal müügil. Lapsepõlve üleskeeratavaid plekist mänguasju. Ma tundsin mõned ära. Ei mäleta kas mul need olid, aga ma olen neid lapsepõlves näinud.

Olen viimasel ajal seltskonnas suht vaikne. Vaatan.. jälgin. Ma tunnen, et midagi on minus muutunud. Või olen ma lihtsalt väsinud. Tahan üksi olla. Üksi. Ma tean, et see on mööduv. Kõik on mööduv ja muutuv. Selle aasta lõpus on kõik hoopis teistmoodi, kui eelmisel aastal. Kõik kõik on teistmoodi. Muutused meeldivad mulle. Neid on väga vaja. Need viivad edasi. Aga on asju, inimesi, mis tunduvad jäävat vaikselt nii kaugele. Et nagu tahaks kaduda, jääda kaugele. Kaugele ära. Et enam mitte iial. Ehk on aeg mõned uksed sulgeda. Ma ei tea.