Me nii vajame seda puudutust.
Ja ma ei räägi ******. Sellest lihtsalt ei räägita. Me räägime puudutusest.
Did you find your brother,…no…tell him to come home.
See on üks väga ilus film. See on üks väga ilus lause. Ütle talle, et ta tuleks koju. Koju. Vaatasin seda trailerit täna ja nutsin. Ma tahtsin nutta. Õnnest nutta. Ega palju ei tulnud aga paar pisarat ikka. Ma arvan, et ma olen hetkel õnnelikum mees maailmas. Nii ei ole ilus öelda. Seda ei taha inimesed kuulda. Rahvas tahab verd ja kannatusi. Ja naerda selle üle. Parastada. Aga ma tean, et on inimesi, kes nii ei mõtle. Ma olen neid näinud. Ma olen neid kuulnud ja nendest lugenud. Need inimesed on olemas. Ilusad inimesed on olemas. Kui neid ei oleks, siis polekski midagi. Poleks lootust. Lootus aga on just tänu ilusatele inimestele. Head inimesed on ilusad.
Nagu ma ütlesin - ma olen hetkel õnnelik. Nagu eelmistest kogemustest võin öelda - ärge muretsege, see läheb mööda. Aga hetkel olen ma õnnelik. Ja ma usun, et see ongi kõige tähtsam…see hetk on kõige tähtsam. Need hetked. Ma olen elus palju haiget saanud. Kes meist poleks? Ja üsna tihti on see tunne, et äkki ma enam iial ei tunne neid liblikaid kõhus ja hommikut, kus võin jalutada mööda vett ja lennata. Tunne on siis selline eriline. Sellistel erilistel hommikutel. Ja see, et need hommikud on kaduvad, teevad need hommikud eriti väärtuslikeks.
Enamasti on järgmisel hommikul hirm. Kõlab nõmedalt, aga ka mina kardan vahel, et mind on ära kasutatud. Ka mina kardan, et ehk oli see uni. Ehk see ei olegi reaalsus. Äkki oli ta peast segane või liiga purjus. Kuigi ei olnud. Ikka mõtled nii. Hirm on. Hirm on. Ja nauding on seda suurem. Nii suur, et värised. Ta küsib, miks sa värised. Ma vastan, et ei tea. Sa lihtsalt ei suuda uskuda. Et siin ta on. Ja ta vaatab sulle otse silma sisse. Ja sa naeratad. Kuigi sa ei naerata just tihti. Ma ei tea mis see on. Mulle meeldib mõelda, et see on märk õigest. Nii meeldib mõelda. Kas tead seda tunnet, kus tunned, et oled pärast pikka teekonda koju jõudnud. Heitnud voodisse ja näinud kõige ilusaimaid unenägusid. Tõesti puhanud oled ja ärgates õnnelik. Ma ei tea millega veel võrrelda. Aga koju jõudmisega ehk. Sisemise rahuga. Mis sest, et hirm on. Ehk hirm peabki olema. Alguses peab, ma mõtlen. Ja hiljem tuleb rahu. Ja rahu on kodu. Kodus on rahu. Koju jõudmine on rahu.
Olen nii päris mitu korda kirjutanud. Aga ma pean jälle kirjutama. Ma pean olema õnnelik ka vahel. Mitte, et ma kogu aeg nüüd õnnetu oleks…aga….pigem, et nendel hetkedel olen ma kohe päris päris õnnelik. Ma tean, et ma olen kohale jõudnud. Ma tean, et pärast kõiki neid aastaid ja inimesi, olen ma lõpuks koju jõudnud. Hetkeks. Ehk enamaks.
Mul on hetkel maailma parim töö ja maailma suurim tunne sees. Ma olen tänulik selle tunde eest.
Mu klappides mängis täna Tõnu Raadik - Rändur on teel. Ja ma tundsin, et tean, mida ta räägib.
“Ei pääse, kes päiksesse lendab
ta praginal süttib, kui pirg
kes kõiksuse sulatab endas
on hetkede hurmale hirm.”
———-
“Kes meeltult särab ja põleb
palangus pidevas
sel kustuda pole nii kõle
õhtus videvas
Mind võta ja värvideks pillu
õiselehe hangedes
oo mullased mälestuskillud
peab tõusma langedes”