Aasta on olnud huvitav.
Kui nüüd tagasi vaadata aastale, siis ma oskan vaid rahule jääda. On olnud rõõmu ja on olnud valu. On inimesi võidetud enda poole ja inimesi kaotatud. On olnud raskeid hetki ja hetki, mis lendavad nii, et lenda vaid kaasa. Naudi. Kõike seda, millest koosneb elu.Saavutusi? Ma ei loe saavutusi. Iga hetk on väga tähtis. Iga minut ja sekund elatud elust. Nii kaua, kuni tunned aega endas ja oskad tunnetada hetki. Tihti hommikuti, kui ootan rongi, mõtlen see hetk ei kordu enam kunagi. Iga hommik on erinev. Ma katsun seda meelde jätta. Enda sisse jätta. Olen ka pilte teinud, aga see ei ole see. Kunagi hotelli köögis kuulsin kuidas vanem iiri naisterahvas ütles kellegile, et ära soovi oma elu ära. (Don’t wish your life away). Ta ütles seda kellegile, kes ootas tööpäeva lõppu, et siis saaks koju minna. See olevatki oma elu ära soovimine. Ma ei oska seda paremini tõlkida aga loodan, et saad aru. Samas tädi vingus kogu aeg erinevate asjade üle. Eks ma ise teen ka seda vahel. Ootan ootan, millal jälle kohtun kellegagi või siis millal see igav päev läbi saaks. Sest vahel on ka igavaid päevi. On. Ma tean, et vingun ise ka vahel natukene.. Üritan vähem.Mul on hea meel, et sain sel aastal kodus käia kolm korda. Kahju, et jõuludeks ei jõudnud. Ma sain uue töökoha ja pidin olema kohal. Kahju on sellest, et pidin lahkuma hotellist. Mulle nii meeldis seal. Eriti just inimesed. Ja kurat…….. ma töötasin selles hotellis rohkem kui neli aastat. Mul on kahju, et lahkusin nii ootamatult, tagauksest välja hiilides. Ma läksin nimelt ajutiselt korraks ära ja miski polnud kindel. Lihtsalt oli võimalus ühe uue osakonna loomise juures olla, inimesi välja õpetada ja õppida õppida õppida ise ka. Õppimine jätkub. Mul soovitati veel lisaks uuesti kooli minna. Eks näeb mis saab.Ja nüüd pean tunnistama, et pean hakkama oma sõnu sööma. Ei tule ma Eestisse tagasi nii pea. Niikaua, kuni mul töökoht uus ja huvitav on, ei tule ma tagasi. Olen nelja poole aasta jooksul töödanud 4 erineva ameti peal ja iga kord samm edasi saanud minna. Niikaua, kuni see jätkub, mind Eestimaal ei näe. Aga “never say never”, muidu peab hakkama jälle oma sõnu sööma. Ära saa valesti aru, armastan Eestimaad ja igatsen. Vahel nii väga, et see on nii valus valus. Samas tunnistan ka seda et mulle väga meeldib firma, kus töötan. Olen patrioot. Pean olema. Ma ei saa töötada firmas, millese ma ei usu.On veel paar asja, kus pean tunnistama meelte muutusi, aga hetkel ei taha ja ei julge. Usun, et inimene muutub. Paremaks ma mõtlen. Eelarvamused kaovad. Ma arvan. Nad räägivad, et need, kes on rohkem, kui viis aastat kodumaalt ära olnud enam tagasi ei kipu. Ma kardan, et neil on õigus. Aga ma tulen tagasi. Nii nagu kunagi ühes ETV saates noored ükskord vastasid, et “Mingis mõttes kindlasti”. Küsimus oli, et “Kas tulete kunagi kodukülla tagasi.” See on kurb, aga elu nõuab oma. Ja kritiikat siin pole vaja. Sest me ei tea paremini. See on meie parem tee hetkel ja seda me käime. Ära ole pahane. Ära ole kuri. See ei too meid tagasi vaid viib eemale rohkem. Ma soovin sulle ilusat vana aasta lõppu ja ikka pea püsti. Pea meeles, et kõige tähtsam on inimene. Kõige tähtsamad on su vanemad, lapsed, kallimad, sõbrad ja tuttavad. Kõik muu saad sa osta. Kui täna mitte, siis homme. Aga inimesi mitte. Neid tuleb hoida. Mul meenus üks Iiri pulm kirikus, kus pidime kõikidel kes me kõrval kätt suruma. Tehke seda täna. Ja ärge unustagem samal ajal silma vaadata. Ja kallistagem. Armastagem. Ilusat vana aasta lõppu sõbrad. Andrus