Küsimused  vôetud ajalehst postimees (tarbja24.ee) 30.01.2009 09:25

Miks välismaale tööle minnakse, võib laiemalt jagada kolme rühma.

1) Soov leida vaheldust töö- ja eraelus või õpingutes, seiklushimu

Andrus - “Ma läksin tööle pitsavabrikusse. See oli esimene pakkumine.”

2) Erialane väljakutse Eestist väljaspool

Andrus - “Ma läksin tööle pitsavabrikusse. See oli esimene pakkumine.”

3) Tööpuudus kodumaal

Andrus - “Ma lahkusin omal soovil. Tööd oli rohkem, kui .. Mul oli soe töökoht”

Mida endalt küsida..

• Millist tööd ja millistel tingimustel soovin?

Andrus - “Ma läksin tööle pitsavabrikusse. See oli esimene pakkumine.”

• Kas olen valmis kodust ja lähedastest eemal olema?

Andrus - “Jah. Kui peab, siis peab. Siin on tuhandeid pôhjuseid….Asi pole lähedastes, vaid sinus endas. Kui peab, siis peab. Ennast on vaja leida. Siis on sind ka lähedastele. ükskôik kui kaugel oled.”

• Kas olen valmis elama erinevas kultuuris?

Andrus - “Muidugi”

• Kas mul on olemas piisav keeleoskus?

Andrus - “Mu inglise keel oli pôhikoolis 3 ja keskoolis 4. Ma alati imestasin, et miks ôpetaja koolis räägib teistmoodi, kui telekas. Ma uskusin filme, subtiitreid ja sônastikku. Need olid mu sôbrad. ”

• Kas tean oma õigusi ja kohustusi? Mis mind ees ootab?

Andrus - “Ei. Aga ma arvasin, et kui teed tublisti tööd ja oled aus, siis on kôik ok. Oli (on) ka.”

Töö Rakveres ei ole päris sama kui töö Dublinis, New Yorgis või lõunamaistes kuurortides.

Andrus - “Kindlasti mitte. Sama vôib öelda ka Tallinna ja Rakvere kohta. Vôru ja Pärnu kohta. Nii on. Igal kohal on omad plussid ja miinused. Leia enda jaoks vaid plussid. ükskôik, mis su valik ka poleks.”

Neile, kes lahkujatele halvasti ütlevad….ütleks  ma..

Andrus - “Tsiteeriks klassikuid….”See, kes ei môista, et lohk, see on nagu tagurpidi muhk. Ja et muhk see on nagu tagupidi lohk..Mida selline üldse môistab? (Vladislav Korzets)”

 Aga rongist on mul kahju. Tegelt hakkan ma tööle ikka rongiga käima. Kaks peatust ja 6 minutit sõitu. Tea kas tulebki nii palju.Saime täna võtmed kätte. Ilus oli. Kodu oli. Ma kohe tundsin, et oli. Kurat, ma vist kordan ennast. Jäime sinna passima võtmed näpus ja hea oli. Kohe väga hea. 

Elamise otsingud on selleks korras lõpetatud. Kõva kolm õhtut sai otsitud ka Eks näeb, nüüd kuidas läheb. Olin täna kohe selline häppi. No ikka on ju hea, kui astud üle ukseläve ja tunned, see on kodu. Vähemalt mingiks ajaks.

Nüüd tahaks ära kolida ja end sisse seada. Siis tahaks ühe meeldiva jazziõhtu teha, koos küünalde, veini ja heade ilusate inimestega. See oleks lahe.

Et oleks umbes selline lahe gruuv, nagu järgnevas muusikas.

Üldse tahaks rohkem head olemist. On nüüd nagu olnud ka. Aga eks töö võtab ka natuke ära. Väsitab. Ma pole kuid puhanud ja nüüd nagu ei oskagi eriti. Lihtsalt niisama olla. Hea muusika, klaas punast veini, kamin ja üks väga eriline armas..

Hayley Stuart and Francesca Sophia. Lihtne. 

Nägin öösel unenägu. Midagi selles oli, et ma ärkasin üles ja arutasin endamisi, kas see unenägu on väärt kirja panemist. Et hommikul ma jälle ei mäleta. Võtsin siis öösel otsuse vastu, et see ei ole ikka väärt kirja panemist. Nüüd jälle ei mäleta, aga tahaks mäletada. Järgmine kord olen targem.

Nägin kanal kahe pealt filmi “Blast from the Past” lõppu. Mulle meeldib see film. Ma tean, et kanal 2 vist näitab seda iga aasta. Ja see pole filmikunsti tipp. Aga mis on? Ja mis vahet sel on? See film on nagu hea näide, kuidas peaks kõik olema. Kuidas me peaksime käituma. Ma tean, et ise ei käitu kindlasti niimoodi nagu see noormees, aga väga lahe on see küll. Viisakus. Lugupidamine. Nagu filmis ütles, et “Manners are a way of showing other people we care about them.”
Ma olen mõelnud selle peale, et miks inimeste vahelised suhted hapuks lähevad. Tegelikult kogu aeg mõtlen. See probleem on lugupidamises. Me ei pea üksteisest lugu. Me arvame tihit liiga palju. Näiteks…et “see mida sa teed on jama.” Tuleb aru saada sellest, et kui keegi midagi teeb, mis talle meeldib, siis on see tema asi. Tema hobi ja aeg. Lugupidamist ei ole. Mul kunagi üks sõbranna ütles, et ma ei saa aru kuidas sa saad seda Eminemi kuulata. See on ju pask. Ta ei teadnud tegelt kui palju “paska” ma tema silmis veel kuulan. Millegipärast peale seda kõik läkski hapuks. Me olime sõbrad aga ma nagu ei tahtnud enam kuulata, mis “paska” ma kuulan ja nii me üksteisest eraldusime. Viisakust peab olema. See, et ei pea halvasti ütlema. Ei pea ise olema see kõige tähtsam. “MINA TEAN.” Ainult sellise suhtumisega, et ainult mul on õigus, ei jõua kaugele. Ma tean,…ma tean…olen ise ka halvasti öelnud ja olnud hoolimatu. Teinud vigu. Aga ma proovin paremini. Eks elu ole ju õppetund. Iga päevaga paremini. Kuni ühel päeval oleme natukene paremad. Ideaalseks me ei saa iial. Sest on neid päevi, kus lihtsalt ei taha kedagi näha. Ja ikka vahel ei suuda kontakti luua. Tahad üksi olla. Plahvatusohtlikud momendid. Ma olen üritanud siis vait olla, kui halb on. Alati ei saa, aga püüan. Et ootad nagu, kui kõik su sees maha jahtub ja siis on jälle parem olla.
Ma mõtlesin täna selle sõna ‘printsess’ peale. Ütlesin ühele tüdrukule hiljuti ‘Sa mu printsess’. Ta on ka. Meil oli üks muinasjutuline õhtu, kus ühel tänavanurgal ma … no päris põlvele ei laskunud aga…kingad jalast võtsin ja kotis olevate saabaste vastu vahetasin. Meil oli lõbus. Me tulime ühelt peolt. Anyway..Ma siis mõtlesin siin täna… ‘printsess’…, et kas mina olen siis prints? Ok ok. ma tean, nii kergesti need asjad ei käi. Ja siis ma vaatasin täna selle filmi lõppu ja mõtlesin, et kui panen ta tundma nagu ‘printsess’, et ehk äkki saab must siis ‘prints’. Tema prints. Tead küll, see muinasjutuline. Siin on midagi. Siin on mille kallal töötada. See ongi lugupidamine ja viisakus. Austus teise inimese vastu. Kurat, kuidas tahaks ju olla hea. See kõige parem. Ühe erilise inimese silmis. Sellest piisab.

Uh, Eve, this is Adam. Look, I just wanted to thank you for everything you did for me. And I wanted to tell you that I… that uh… that I wish so many good things for you. I wish so hard that all of your dreams come true, and… and that’s all I… and that’s all.

LUGU

Maybe we’ll fly the nite away

Sing that song with me…