Iga kord, kui vihma sajab ja keegi ütleb, et ilm on sitt, siis ei taha ma mitte kunagi selles teemas kaasa rääkida. Mul puudub suur arvamus ilma kohta. Jah, see ilm ei pruugi hetkel olla just pärl aga…ka sellist ilma on vaja. Ei saa ju nii, et päike tuleb ja kõrvetab kogu aeg. Mulle meeldib päike, aga mitte liiga palju. Mulle meeldib ka vihm, aga mitte liiga palju. Mulle meeldib ka lumi ja seda tahaks ma palju palju. A no ma ei näe lund ka just tihit nii et…Aga vihm, las kallab. Nad ütlevad tihti, et “ikka väga jube ilm täna”, …”hirmus” vatab teine…Ja mina endamisi, no mis ta nüüd nii jube on. Vaata, sajab väheke, saab tänavad puhtaks ja…on hullemaidki asju, kui vihm. Aga kas sa vihmas käest kinni oled jooksnud. No nii, et tahad hoida käest. Ja siis koju sooja. Proovi. See on lahe. Loodust tuleb võtta nii nagu on.

Me peamegi kannatama. Vahel. Ega muidu midagi ei tule. Kõik tuleb koos rõõmu, pisara ja valuga. Ikka käsikäes. Tükike sinisilmsust ja unistust sinna vahele. Elu armastan sind. Ikka ja jälle.

Tegin täna rohkem. Kerge oli. Kergem on. Armastan ka sind, mu töö. Hetkel tahaks end segaseks töötada. No nii 12-15 tundi järjest. Aga ei lasta. “Mina ei taha veel magama jääda..” Mõtteid on liialt palju. Piljardit tahaks ka veel mängida.

Ma võin teha vigu vahel…Kes neid ei teeks. Aga iial enam ei hakka ma teesklema, nägu tegema, valetama. Selline ma olen. Ma tean, kes ma olen.

VAATA SIIT