Tänane lugu on üks ilusamaid lugusid jälle mu klappides üle pika aja. Kuulasin seda üle ja üle kogu tee tööle. Ilus oli olla. Kummaline on ikka muusika ilu. Võtab nii kaasa ja viib kaugele ära. Teeb seest nii hellaks hellaks. Ja nagu ma siin päevi tagasi ütlesin, ka tugevamaks. Et suudad sellele kõigele vastu seista. Sa ju tead, vastu seista nendele päevadele, kus mõtled, et “kes, kus ja miks ma olen?” Ei ole siin midagi mõelda tegelt. Ka neid päevi peab olema. Need tuleb lihtsalt üle elada. Tee üks tass kohvi, võta tükk mõrudat šokolaadi ja unusta kõik hetkeks. Ja siis jätka.

Nüüd, kus ma tööl jälle võidan, nüüd on kohe kergem. Hea on olla, kui saad paberihunnikud laualt eest ära. Hea on, kui asjad saavad lahendatud. Hea on, kui hea on.

Ikka ja jälle ei saa ma üle sellest tundest, et me argipäev on mäng. Mida paremini mängid, seda kindlam on jalgealune. Ma üritan ikka paremini. Teen tööd nagu teeks Tetrises rekordit. Et kõik need kastid, mis mu ekraanile kukuvad, ära paigutada. Ükskõik mis kiirusega need ka ei kukuks.

Ma tean, et ühel päeval sa tuled.

Aga nüüd lugu. Head kuulamist. Head ööd.

Long ago and oh so far away

I fell in love with you before the second show

Your guitar, it sounds so sweet and clear

But you’re not really here

It’s just the radio



Don’t you remember you told me you loved me baby

You said you’d be coming back this way again baby

Baby, baby, baby, baby, oh, baby, I love you I really do



Loneliness is a such a sad affair

And I can hardly wait to be with you again



What to say to make you come again

Come back to me again

And play your sad guitar

Carpenters Superstar