Sind nägin ma peol.
Tähed ja kuu
segasid päid ja äkki hopp! –
armastust siis
tunda ma sain…
Üksainuke öö.
Jäänuks see nii,
olnuks kõik hästi, sest et stop!
hoiatas mind
saatuslik aim.

REFR.: Mis küll nüüd tegema pean,
mida lubama sulle, Leyna?
Kõik tunded maapõhja nean –
miks ei kõlba ma sulle, Leyna?
Nii vähe sinust ma tean,
kuid ma elan vaid sulle, Leyna!

Rand. Helendav liiv.
Sinised veed.
Päike kui suur ja kuldne vokk.
– Kohtume seal!
kõlas mu soov.
Kuid nähes sind taas,
purunes rõõm,
rabas mu kauneid plaane šokk –
teisega seal
lebasid koos.

REFR.:

Kõik sisemas keeb,
tigedaks teeb,
elu on sünge, tühjus eel.
Ei istu mul töö,
ei joo ega söö,
sest igatsen Leynat ikka veel.

Nii konutan toas,
kuigi ma näen –
pole mu hingepiinad popp.
Mõtete lend
lapsikult lai.
Kord tuled ehk veel,
päeval või ööl…
Aga mu mõistus ütleb: – Stop!
Petan ju end,
unistan vaid.

REFR.:

Sulle, Leyna!
Sulle, Leyna!

HK 1981