Mõtted vabriku aegadest
Olen oma käekirja häbenenud. Et “issand kui jube.” Et korralikul intelligentsel noormehel peab olema hea käekiri… no nii ma ikka arvasin endast…Aga jah, siin ta on, mu käekiri ja luuletus vabriku aegadest. Aastast 2004. Ma tean, et mu sõbrad leiavad siit kümme kirjaviga…aga ma sellest ei hooli. Nii me tundsime, nii ma kirjutasin.
Kusjuures..kunagi üks mu kunagine sõber… (No ta on kunagine, sest ta enam ei räägi minuga.) ütles, et keegi oli rääkinud, et Andrus pidi väga üleolevalt suhtuma lihtsatesse töödesse ja olevat väga uhke ja ülbe. No ma ei tea. Ma pole iial varjanud, et töötasin 4 kuud. Vabandust, 5 kuud tehases. Pole iial seda varjanud. Ja kui keegi küsib nüüd, et kus ma töötan ja mis ametis, siis pigem tunnen just tagasihoidlikust..ja ei räägi. Aga siis arvatakse, et sa oled ülbe ja eesti mees, kes midagi ei räägi. Näed siis.