On teatud tüüp plaate, mis tõmbavad sind nii kaasa. Et tahad tantsida ja karata. Nii sügavale sisse poeb. Shakira uus plaat teeb seda. Väga hea toode.

Hold me
Show me all the talent God has given you
I want us thinking outside the box (all night long)
Just keep on going

Long time, long time
The minutes are eternal lately
Long night its been a long night
Cant wait to touch you, touch you

Ma ei tea kuhu ma satun.
Ma ei tea, mis mind ootab. Aga ma ei karda minna.
Ehk kõik selgineb seal. Udu hõreneb.
Ehk Doris on seal.
Ja võin siis rääkida talle -
kõike seda, millele siin pole sõnu…….

On aeg asuda teele.

Nee on laused filmi “The Man Who Wasn’t There” lõpust. Vahel tuleb mulle see mõtteisse. Nagu ka täna varahommikul. Uni kadus. Kodus oli soe. Otsustasin varem üles tõusta ja kohvi juua. Mõtiskleda. Olla veidi, kuulata muusikat. Mulle on pahaks pandud kurvameelsust vahel. Aga ma ei näe, et oleks probleem. Me kõik oleme sellised. Mõned lihtsalt ei julge seda tunnistada. Minu kurbus ei olegi kurbus tegelt. Võib-olla pigem mingi igatsus. Väike melanhoolne hommikune igatsus. Igatsus soojuse järele, rahu järele, armastuse järele.

Olen märganud sedasama, mis ka Charles Bukowski kord kirjutas oma raamatus. See oli see, et kõik kannatavad. Mingis mõttes. Omal moel. See teadmine peaks andma sulle seda, et me oleme kõik tegelikult sarnased. Meil kõigil on oma hetki elus. Vahel rõõmsaid, vahel nukraid. Olgem üksteisele toeks.

Ainult armastus ja headus vôidab lôpuks.

Täna ei tahaks tööle minna. Lihtsalt ei viitsi. Aga ei saa. Kohusetunne on sees ja pealegi on mul nii raske end haigeks valetada. Ma lihtsalt ei suuda valetada. Raske on inimestele siis otsa vaadata. Ja tegelikult ma pean olema täna kohal ka. Mul järgnevad päevad paar koolitust. Ma pole midagi ette valmistanud. Aga ma tean, millest ma räägin. Kui tead, millest räägid, siis ei peagi ette valmistama. Ja ma pean olema tubli tegelt. Mu enda pärast. Enam pole palju jäänud. Varsti saab puhkama.

Oih pean nüüd minema