Kunagi ütles mu sõber Märt selle lause. Et “kui kõik tundub paha ja ma teen kõike halvasti. Siis kui koju lähen, siis on see ainuke õige tegu.” Mul ei ole halb ja paha. Kõik on hästi. Ainult, et ma olen väsinud ja ma tahan puhata. Ja nüüd tahangi teha õiget tegu.

Kojuminek on alati tundunud nii õige ja nii loomulik. Kodus ei ole küsimusi ega ka kahtlusi. Ei ole kriitikat. Ei ole valet, ega õiget. On vaid ilus aeg. On rahu. Ja mis kõige tähtsam. Maailma kallimad inimesed. Olen selle kõige eest väga tänulik.

Olen varsti poolel teel koju. Mind oodatakse seal. See on väga hea tunne.

Eile oli meil firma jõulupidu. Mulle on alati meeldinud firmapeod. Inimesed nagu avanevad seal. Räägivad oma hobidest, oma mõtetest. Müür nagu langeks. Me nagu kasvaksime rohkem kokku. Ja kõik räägivad nii ilusaid sõnu. Ja nad arvavad minust nii palju. Ma olen alati nii üllatunud. Ei mingit õelust, kibestumust, mida tunnen vahel mujal.. Olen väga tänulik. Mul on ilus elu.

Käisin viimati kodumaal augustikuus. Hetkel on tunne nagu oleks aasta paar eemal olnud. Nii kaugel tundub see kõik. Igatsus on nii suur.

Ma soovin sulle head. Ükskõik mis ka ei juhtuks. Alati soovin sulle head. Me kohtume veel.