Peter: Mom’s greatest fear is that your life was fun.

Sully: Tell her not to worry.

No tegelikult ma sokke vaid tahtsingi. Villaseid. Sain veel kinke, kuid ei mäleta neist suurt. Nänn oli. Sokid aga on soojad. Eriti täna. Mul Dublini kodu külm natukene. Küte oli ju väljas. Nüüd saan alles öösel sooja. A pole hullu. Sokid ju soojad. Ahjaa…paar head kinki sain veel. Ühe raamatu ja paki rohelist teed. Ma ei vaja rohkem. Mulle sellest piisab. Olen lihtne mees.

Kummaline. Mul on iga kord olnud metsik kurbus lahkuda Tallinnast. Eriti enne äralendu. Eriti eelmisel õhtul. Nagu ei tahaks üldse minna. Seekord olin ma tuim. Võib-olla oli tunne sama nagu siis, varsti pea kuus aastat tagasi. Siis, kui siia saabusin. Olin sama tuim. Ma lihtsalt tulin. Oli vaja tulla. Oli vaja uuesti alustada. Mingis mõttes tunnen nüüd, et see on jälle uuesti alustamine. Boonuseks veel uus aasta ka ja puha. Heh.

Enamuse lennust ma magasin. Kuulasin muusikat. Ja ma ei mäleta, mida ma kuulasin.

Vaatasin iga detaili lennukis, inimesi ja ka stjuardesse. Tundsin end kui külaline. Ma olen seda filmi ennem näinud. Ja nüüd olen ma siin.

Taevas polnud enam südameid. Ju siis olid märgid õiged. Nüüd ju lähevad täppi.

aga lootus on. Kusagilt läbi pilvede alla ma näen…seal on lootus. Lootus on alati olnud. Ja see on hea.

Ai..ma tulin roosa lennukiga Barby lennuk, ma ütlen.. ha ha ha.

Anyway..see pole lõpp. See on algus. Läbi musta klaasi paistab buss, mis mind koju viis.

Koju jõudmine oli nagu oleks üks suur pidu toimunud siin, mida ma ei mäleta. Mitte et suur segadus oleks olnud, Vaid siin oli teine elu, mida ma ei suuda uskuda. Nagu mingi unenägu. Kahtlen, kas see oli reaalselt. Vist mitte. Algab uus aasta. Algab uus elu. See on hea.